Skip to main content
Mul ei ole midagi kaotada
mul ei ole midagi põletada
olen siin õppimas
olen siin kohtumas
tuttava ja tundmatuga
ainult iseendana
võin võita järgmise päikesetõusu
kiirtes kümbelmise
kui ei taha ise olla päike
ei taha olla kõrvetav leek
olla keegi teine

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Ei juhtunud midagi

Oli üks ootus ja see ei täitunud. Nii on juhtunud ka mitmeid kordi varem ja tagasi vaadates tahtsin valel hetkel liiga suure survega mingit helesinist unistust. Ma pean saama...Nüüd ma mõistan selliseid olukordi paremini, kui hinges tormab ja tahtmised on üle pea. Siis on vale aeg midagi tahta või teha. Ma lihtsalt ei ole veel ära õppinud, kuidas õiget aega ära oodata. No ei oska, ei suuda... Ma vist unustan sel ajal isegi hingamise. Nagu mainisin, olen ka varem selliste olukordade nö ohver olnud. Ja mõneti on nii olnud ka parem, et ei läinud nii, nagu mina pressides tahtsin. Võiks ju järgmine kord võtta vabamalt - no ja siis... elame-näeme... eks ma ootan selle asjaga... Põhimõtteliselt ei tahtnud ma muud, kui et sa ära ei kaoks. Et nüüd, kui olin taas sind näinud, sa oma teed ei läheks ja oleksid lihtsalt oribiidil. Sõbralikult suhelda võib ju ikka. Aga sina ei tahtnud. Miks, seda ma ei tea, aga meeldiv tunne see ei olnud, kui mustvalgel nägin, et sinu poolt mingit sammu ei tule...
Post a Comment
Read more

Kuhu me läheme?

Meeri avas aknad. Ta tahtis, et lõhnapilv paneks nelja tuule poole lendu ja see hoog tõmbaks kaasa kõik lõhnamolekulid, mis on ennast peitnud padjapüüri sisse, käterätti ja isegi kardinatesse. See lõhn jäi sinna arvatavasti siis, kui Meeri vaatas kordi aknast välja, oodates Mehe tulekut ja võtmete tantsu lukuaugu mustas kastis. Ja käterätt.. Mehe ihu rammus voog ulatumas Meeri sõõrmetesse...Pessu..See rätik ja kõik muu, millel on Mehe tegude ja mõtete jälg küljes. Pagan, kui ilus eestikeelne sõna on ihu ja säng on veel ilusam ja siin ma olen, ropendan, kuigi ma üldse muidu ei pruugi vängete sõnadega suud ja ei saa kasutada sõnu, mille koht oleks laulukaare all, haletses ennast Meeri. Meeri tundis end nagu obsessiiv-maniakaalne koristaja, kui oli tundide kaupa küürinud ja pritsinud, loputanud ja tuulutanud. Et kaoks kõik – nii lõhn, maitse, värv, mis on Mehest välja imbunud, mida Meeri siis nagu eriti ei märganudki, kui Mees nende seinte vahel viibis, aga nüüd oli kui õhk kõikjal. T...
Post a Comment
Read more
Aeg on lennanud ja minu sõrmed ei selle blogi postituse jaoks klaviatuuri klõbistanud. Olen küll veidi kirjutanud muus vormis, aga vähe. Samas mõistsin kui oluline on mulle kirjalik eneseväljandus, see haarab mind ja ma olen justkui rohkem olemas, kui minust jääb must lint valgele vaibale. See on maagia, mille osaks ma olen saanud, nähes seda, et midagi leiab tee pimedusest välja, loob aste-astmelt endale teed mööda rada, kuhu paistab alati valgust. Ma olen keegi. Kas ma olen just maag, aga ma tunnen ühendust enda hingesoppide ja maailmateede vahel. Mis ei olegi vähetähtis, sest muidu supleme pidevalt oma erabasseinis, aga suur ookean loksub meist mitte kaugel. Ja seal ujuvad delfiinid? Seda saavad teada need, kes võtavad vastu otsuse rännata, hoolimata köidikutest, sidemetest, hirmust, kohustustest, harjumustest, enda ja teiste karjuvatest kilgetest, kahtlustest, näilisest hingelisest segadusest - nad otsustavad siiski minekule asuda. Jah, ma tahan kirjutada, väga. Kuuluda sinna imel...
Post a Comment
Read more