Skip to main content
Nägin hiljuti ühte Jack Nicholsoni filmi. Kas kahjuks või õnneks, aga pealkirja ja naisosatäitja nime ei mäleta. Filmi vaadates oli tunne, et ah, ma siis natuke vaatan, sisukirjeldus tundub ok, kuigi film ise ei paista olevat midagi erilist ega inspireerivat. Ja siis käik klikk! Tasapisi hakkas vanker liikuma teises suunas. Mäletan selgelt seda hetke, kui tundsin, et nüüd on olukord teine ja filmil on mulle midagi pakkuda. Ei teagi enam, kas oli see konkreetne tegevus, sõna, aga millelgi oli igatahes mõju.
Tegemist oli kahe vanemaealise inimesega, kes kohtusid mitte üldse romantilises situatsioonis ja romantiliste mõtetega, aga samas hakkasid mõlemad üles sulama. Vaatasin seda umbes 60le lähenevat naist ja kujutasin ette, et ka mina olen kunagi selline. Kas just kirjanik, aga võiksin ju :) Öeldakse, et iga inimene võib elus kirjutada vähemalt ühe raamatu - enda elust. Nali naljaks. Loovus peab endale teed rajama. Praegu ma küll ei tunne, et mul oleks midagi öelda, aga ma vähemalt tahan, et ühes ilusas unelmas olen ma küps ja huvitav naine, kelle kirjasõna esindab inimhinge maagilist isikupära.

Samm loovuse tule äratamiseks on mõistmine, et mõtted tuleb panna paberile, sest valgel taustal hakkavad mustad sümbolid elama nii nagu nad peas seda ei teinud. Sellest saabki loovus alguse. Sõrmeotste puudutusest - kas pliiatsil või klaviatuuril. Sellest algab sündmine. Ja edasi ma juba tean :)

Clarissa Pinkola Estes: 

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Taas võin tunda rõõmu, et sain ühel lool sabast kinni. Kuigi jah, seda tuleb endale sisestada mitmeid kordi, et olen rõõmus, sest tegelikult ei ole ma rõõmus, kui akna taga rullib ennast üle meie maailma uduhall kangas, toppides justkui kinni iga piiluaugu, kust midagi valget ja ilusat näha võiks. Kui on selline raske ilm...Siis lause Olen rõõmus...pole justkui õige, sest rõõmu leian oma hingest mõne aja pärast, aga väliselt ei ole midagi näha. Kas sinagi sõltud ilmast! Vahel ikka...palju õnne! Tahad vabatahtlikult oma tusatuju peita halli ja musta ja nukra ilmakaardi taha? Tahad olla nagu veohobune, keda tarib see väline miski? Tahad arglikult peituda vabanduste taha? Nagu me kõik, aga siiski tahame kõik samamoodi sellelt karussellilt maha astuda.  Tahame lausuda oma sõnu, mis on omapäised ja luua oma jõul midagi nähtavat või hinnatavat? Just hinnatavat - sest ainult sellest piisab, midagi tajutavat luues ei märka me seda sageli ise ja teised tõenäoliselt ka mitte. Kui lubaks enda...
Post a Comment
Read more

Ei juhtunud midagi

Oli üks ootus ja see ei täitunud. Nii on juhtunud ka mitmeid kordi varem ja tagasi vaadates tahtsin valel hetkel liiga suure survega mingit helesinist unistust. Ma pean saama...Nüüd ma mõistan selliseid olukordi paremini, kui hinges tormab ja tahtmised on üle pea. Siis on vale aeg midagi tahta või teha. Ma lihtsalt ei ole veel ära õppinud, kuidas õiget aega ära oodata. No ei oska, ei suuda... Ma vist unustan sel ajal isegi hingamise. Nagu mainisin, olen ka varem selliste olukordade nö ohver olnud. Ja mõneti on nii olnud ka parem, et ei läinud nii, nagu mina pressides tahtsin. Võiks ju järgmine kord võtta vabamalt - no ja siis... elame-näeme... eks ma ootan selle asjaga... Põhimõtteliselt ei tahtnud ma muud, kui et sa ära ei kaoks. Et nüüd, kui olin taas sind näinud, sa oma teed ei läheks ja oleksid lihtsalt oribiidil. Sõbralikult suhelda võib ju ikka. Aga sina ei tahtnud. Miks, seda ma ei tea, aga meeldiv tunne see ei olnud, kui mustvalgel nägin, et sinu poolt mingit sammu ei tule...
Post a Comment
Read more

Kuhu me läheme?

Meeri avas aknad. Ta tahtis, et lõhnapilv paneks nelja tuule poole lendu ja see hoog tõmbaks kaasa kõik lõhnamolekulid, mis on ennast peitnud padjapüüri sisse, käterätti ja isegi kardinatesse. See lõhn jäi sinna arvatavasti siis, kui Meeri vaatas kordi aknast välja, oodates Mehe tulekut ja võtmete tantsu lukuaugu mustas kastis. Ja käterätt.. Mehe ihu rammus voog ulatumas Meeri sõõrmetesse...Pessu..See rätik ja kõik muu, millel on Mehe tegude ja mõtete jälg küljes. Pagan, kui ilus eestikeelne sõna on ihu ja säng on veel ilusam ja siin ma olen, ropendan, kuigi ma üldse muidu ei pruugi vängete sõnadega suud ja ei saa kasutada sõnu, mille koht oleks laulukaare all, haletses ennast Meeri. Meeri tundis end nagu obsessiiv-maniakaalne koristaja, kui oli tundide kaupa küürinud ja pritsinud, loputanud ja tuulutanud. Et kaoks kõik – nii lõhn, maitse, värv, mis on Mehest välja imbunud, mida Meeri siis nagu eriti ei märganudki, kui Mees nende seinte vahel viibis, aga nüüd oli kui õhk kõikjal. T...
Post a Comment
Read more