Ma ei saa anda sulle midagi, mida sinu sees juba ei ole..
Teised inimesed ei saa küll meie elu muuta, aga nad saavad anda niidiotsa elu värvide ja enda võimaluste nägemiseks. Kusjuures harjumuspäraselt tundub, et meie elu saavadki vaid teised muuta - oma hea või halva käitumise tagajärjel läheb ka meie elu paremaks või halvemaks.
Kes need teised inimesed siis on? Meile avaldavad mõju ka need, kelle mõju me ei teadvusta. See mõju on sageli küll peidus, kuid seda enam on selle jõu juured sügavavamal. Ja kui see mingil ootamatul hetkel ennast ilmutab, siis on mässu ja möllu enda sees küll ja veel.
Kuigi see tark lause, mille lugesin raamatust, viitab, et muutused sünnivad vaid meie enda sees, ei tähenda see seda, et peaksime ennast sulgema enda püha sisemuse rüppe. Ja otsima kõigele tähendust, pöördudes suure teadlikkusega endasse, et seal kaevuma hakata. Või pidama endasse vaatamist tähtsamaks kui kõrvalseisvale inimesele otsa vaatamist. Või nukkuma enda sees pikalt ja ennastunustavalt, sest lahendusi ju selles välises maailmas ei ole. Jah, miks üldse välja kippuda? Mis selles välismaailmas nii imelist, turvalist ja huvitavat on? Nendele küsimustele ei oska vastata enda sisse rännanud eksinu, kes ei tea teed teiste inimeste ja elu rikkuste juurde. Ta ei oska endale seda küsimust ka esitada, sest ta ei tea, et on eksinud.
Vastused peituvad küll meie sees, kuid vastuste juurde saame vaid välismaailmaga kontaktis olles, seda tunnetades ja seda endasse lastes. Alles siis saame pöörduda enda hinge avarustesse. Justnimelt avarustesse - sest vastustega hinges on ruumi, julgust vaadata ringi ja sirutuda. Kui hinges on kitsas, ebamugav või lausa hirmunud olek, siis ei ole seal väljapääsuga midagi tegemist. Siis tuleb alles lasta hinge armastust, energia ja see tähendab, et süda tuleb avada. Siis tuleb ka rõõm ja armastus - avarus.
Ühesõnaga on siis kalduvus muutuda LIIGA VAIMSEKS ja pöörduda ära oma elu juurest. Kalli mehe puudutus ei ole enam nii magus; huvitavad hoopiski inimesed, kes on samadel rännakutel ja otsivad oma tõde ja lõputuid tähendusi; ja ka need inimesed, kes jagavad tema maailmavaadet - et selline eneses olemine annab inimesele väärtuse ja elu ei peagi kerge olema; oma keha tunnetus ei tundu oluline; maised rõõmud on kauged ja tühjad; inimestega suhtlemine ei näi paeluv, vaid vaevaline, sest siis peab oma kapslist välja pugema ja kohanema, muganduma teiste inimeste soovide, vajadustega - peab suhtlema ja seda kunsti see põgenik ei oska. Ja siis hakkavad probleemid. Ning lahendusi otsib selline inimtüüp enda seest. SURNUD RING!
Ava oma silmad! Vaata maailma enda ümber. Märka! Märka inimest enda kõrval.
Purusta kest, mis hoiab sind kinni, mis ei lase sul teiste inimeste ja maailmaga kontakti võtta!
Ava oma silmad...
Teised inimesed ei saa küll meie elu muuta, aga nad saavad anda niidiotsa elu värvide ja enda võimaluste nägemiseks. Kusjuures harjumuspäraselt tundub, et meie elu saavadki vaid teised muuta - oma hea või halva käitumise tagajärjel läheb ka meie elu paremaks või halvemaks.
Kes need teised inimesed siis on? Meile avaldavad mõju ka need, kelle mõju me ei teadvusta. See mõju on sageli küll peidus, kuid seda enam on selle jõu juured sügavavamal. Ja kui see mingil ootamatul hetkel ennast ilmutab, siis on mässu ja möllu enda sees küll ja veel.
Kuigi see tark lause, mille lugesin raamatust, viitab, et muutused sünnivad vaid meie enda sees, ei tähenda see seda, et peaksime ennast sulgema enda püha sisemuse rüppe. Ja otsima kõigele tähendust, pöördudes suure teadlikkusega endasse, et seal kaevuma hakata. Või pidama endasse vaatamist tähtsamaks kui kõrvalseisvale inimesele otsa vaatamist. Või nukkuma enda sees pikalt ja ennastunustavalt, sest lahendusi ju selles välises maailmas ei ole. Jah, miks üldse välja kippuda? Mis selles välismaailmas nii imelist, turvalist ja huvitavat on? Nendele küsimustele ei oska vastata enda sisse rännanud eksinu, kes ei tea teed teiste inimeste ja elu rikkuste juurde. Ta ei oska endale seda küsimust ka esitada, sest ta ei tea, et on eksinud.
Vastused peituvad küll meie sees, kuid vastuste juurde saame vaid välismaailmaga kontaktis olles, seda tunnetades ja seda endasse lastes. Alles siis saame pöörduda enda hinge avarustesse. Justnimelt avarustesse - sest vastustega hinges on ruumi, julgust vaadata ringi ja sirutuda. Kui hinges on kitsas, ebamugav või lausa hirmunud olek, siis ei ole seal väljapääsuga midagi tegemist. Siis tuleb alles lasta hinge armastust, energia ja see tähendab, et süda tuleb avada. Siis tuleb ka rõõm ja armastus - avarus.
Ühesõnaga on siis kalduvus muutuda LIIGA VAIMSEKS ja pöörduda ära oma elu juurest. Kalli mehe puudutus ei ole enam nii magus; huvitavad hoopiski inimesed, kes on samadel rännakutel ja otsivad oma tõde ja lõputuid tähendusi; ja ka need inimesed, kes jagavad tema maailmavaadet - et selline eneses olemine annab inimesele väärtuse ja elu ei peagi kerge olema; oma keha tunnetus ei tundu oluline; maised rõõmud on kauged ja tühjad; inimestega suhtlemine ei näi paeluv, vaid vaevaline, sest siis peab oma kapslist välja pugema ja kohanema, muganduma teiste inimeste soovide, vajadustega - peab suhtlema ja seda kunsti see põgenik ei oska. Ja siis hakkavad probleemid. Ning lahendusi otsib selline inimtüüp enda seest. SURNUD RING!
Ava oma silmad! Vaata maailma enda ümber. Märka! Märka inimest enda kõrval.
Purusta kest, mis hoiab sind kinni, mis ei lase sul teiste inimeste ja maailmaga kontakti võtta!
Ava oma silmad...
Comments