Skip to main content

Kas kõik võib hetkega kaduda?

Kas võib kaduda see, mida arvasid olevat kindel kui kaljupank ja tugev kui kadaka juur?

Loogilise vastusena - võib küll! Aga tunne on alati üllatav, küsiv ja ebakindel. Selle vastu ei saa, kui tundub, et midagi libiseb peost.

Aga kas ta/see tegelikult libiseb? Kas asjad kaovad kui musta auku? Kas oleme ohvrid mingi nimetu jõu tõttu? Kas see, mis edasi juhtub, on meie kätes või mitte?
Raske on vastata, olukordi on nii ja naasuguseid.

Minu meelest on võtmeküsimused - kas tegelikult ikka on nii, nagu alguses tundub? Kas see, mille arvad käest libisevat, libisebki kuristikku? Kas tunded on ohtlikud?

Või on see lihtsalt õppetund, mis tuleb üle elada ja mis pärast asendub suure rahu ja armastusega kindlustunde tõttu?

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Taas võin tunda rõõmu, et sain ühel lool sabast kinni. Kuigi jah, seda tuleb endale sisestada mitmeid kordi, et olen rõõmus, sest tegelikult ei ole ma rõõmus, kui akna taga rullib ennast üle meie maailma uduhall kangas, toppides justkui kinni iga piiluaugu, kust midagi valget ja ilusat näha võiks. Kui on selline raske ilm...Siis lause Olen rõõmus...pole justkui õige, sest rõõmu leian oma hingest mõne aja pärast, aga väliselt ei ole midagi näha. Kas sinagi sõltud ilmast! Vahel ikka...palju õnne! Tahad vabatahtlikult oma tusatuju peita halli ja musta ja nukra ilmakaardi taha? Tahad olla nagu veohobune, keda tarib see väline miski? Tahad arglikult peituda vabanduste taha? Nagu me kõik, aga siiski tahame kõik samamoodi sellelt karussellilt maha astuda.  Tahame lausuda oma sõnu, mis on omapäised ja luua oma jõul midagi nähtavat või hinnatavat? Just hinnatavat - sest ainult sellest piisab, midagi tajutavat luues ei märka me seda sageli ise ja teised tõenäoliselt ka mitte. Kui lubaks enda...
Post a Comment
Read more

Ei juhtunud midagi

Oli üks ootus ja see ei täitunud. Nii on juhtunud ka mitmeid kordi varem ja tagasi vaadates tahtsin valel hetkel liiga suure survega mingit helesinist unistust. Ma pean saama...Nüüd ma mõistan selliseid olukordi paremini, kui hinges tormab ja tahtmised on üle pea. Siis on vale aeg midagi tahta või teha. Ma lihtsalt ei ole veel ära õppinud, kuidas õiget aega ära oodata. No ei oska, ei suuda... Ma vist unustan sel ajal isegi hingamise. Nagu mainisin, olen ka varem selliste olukordade nö ohver olnud. Ja mõneti on nii olnud ka parem, et ei läinud nii, nagu mina pressides tahtsin. Võiks ju järgmine kord võtta vabamalt - no ja siis... elame-näeme... eks ma ootan selle asjaga... Põhimõtteliselt ei tahtnud ma muud, kui et sa ära ei kaoks. Et nüüd, kui olin taas sind näinud, sa oma teed ei läheks ja oleksid lihtsalt oribiidil. Sõbralikult suhelda võib ju ikka. Aga sina ei tahtnud. Miks, seda ma ei tea, aga meeldiv tunne see ei olnud, kui mustvalgel nägin, et sinu poolt mingit sammu ei tule...
Post a Comment
Read more

Naine on usaldus, tüdruk tähendab kahtlusi ja hirmu

Lugesin hiljuti ühte FB postitust, mis pani mind mõtlema - naised ja tüdrukud. Mina? “A girl wants attention, a woman wants respect. A girl wants to be adored by many. A woman wants to be adored by one.” -anonymous   However, one of the quickest filters that you can notice from the beginning is this: A girl plays games. A woman doesn’t. Pärast ühte õhtut mõtlesin sellele, mis vahe on kohtumisel ja tutvumisel. Tavaliselt me kohtume kellegagi,  pilgud saavad kokku, vahetatakse paar sõna või vesteldakse pikemalt. Aga millal ma viimati kellegiga kohtudes temaga ka tutvusin? Tore, et eesti keel on nii rikas, mmm, inglise keeles on sõnad "meet" ja "make acquaintance". Võibolla oli see lihtsalt selle inimese suhtlemise viis, julgus, tava selles seltskonnas ruttu sõbruneda ja klanni liikmeid värvata. Ühekordne lähenemine? Igatahes meeldiv vastuvõtt, ei midagi väga ülevoolavat ega isiklikku, erilist, aga minu jaoks oli see esmakohtumise kohta kutsuv ja siduv. Olen...
Post a Comment
Read more