Skip to main content

Sellest kirjanurgast siin

Ma kirjutan siia lehele oma mõtteid, mis tulevad mingi tõuke jõul pähe. Ei saa öelda,et nad poleks mu argipäevaga seotud, sealt need idud kasvavadki. Üldiselt ei saa siit lugeda seda, mis kell ma hommikul üles tõusin ja millal õhtul magama läksin.
Kodus pean ma päevikut. Sinna kirjutan valgele lehele oma päevast ja mõtetest. Sealt võib juba midagi konkreetselt mu tegemistest-toimetustest lugeda. But it´s personal of course. Seal ma siis maadlen oma mõtetega, mis pähe kipuvad, aga mida ma sinna ei taha. Ja kirjutan, kui hing on lahti taeva poole ja hüüab sinna oma. Õnneks selliseid hetki on. Siis on nii kerge olla, nagu oleks seljale õhkõrnad inglitiivad salaja seotud. See on õnne seisund.
Õnne iseloomustab veel see,et ta kannab sind edasi, avab su uutele mõtetele. Nagu oleks kell üles keeratud ja kulgeb rahulikult omas tempos tikk-takk. Aina läheb edasi, aga kuidagi loomulikult ja seatult. Vääramatu kulg. Peatumatu ja tasane...

Comments

Anonymous said…
Mo meelest aitab enda mötete üles kirjutamine ennast lähemalt vaadelda ning muuta, kui vaja. Teraapia. Ja tulevikus lahe lugeda. Lastele ja lapselastele. Sotsioloogide pärusmaa :)

Popular posts from this blog

Taas võin tunda rõõmu, et sain ühel lool sabast kinni. Kuigi jah, seda tuleb endale sisestada mitmeid kordi, et olen rõõmus, sest tegelikult ei ole ma rõõmus, kui akna taga rullib ennast üle meie maailma uduhall kangas, toppides justkui kinni iga piiluaugu, kust midagi valget ja ilusat näha võiks. Kui on selline raske ilm...Siis lause Olen rõõmus...pole justkui õige, sest rõõmu leian oma hingest mõne aja pärast, aga väliselt ei ole midagi näha. Kas sinagi sõltud ilmast! Vahel ikka...palju õnne! Tahad vabatahtlikult oma tusatuju peita halli ja musta ja nukra ilmakaardi taha? Tahad olla nagu veohobune, keda tarib see väline miski? Tahad arglikult peituda vabanduste taha? Nagu me kõik, aga siiski tahame kõik samamoodi sellelt karussellilt maha astuda.  Tahame lausuda oma sõnu, mis on omapäised ja luua oma jõul midagi nähtavat või hinnatavat? Just hinnatavat - sest ainult sellest piisab, midagi tajutavat luues ei märka me seda sageli ise ja teised tõenäoliselt ka mitte. Kui lubaks enda...

Selline kingsepp siis

"Tere! Kas te kotte ka parandate? Ikka parandame. Vaevalt, et meil sellist kollast nahka on. Peame fashiondesign´i tegema..." Lõbus kingsepp, kes julgeb olla hetkes. Ja tasapisi hakkasid mu suunurgad üles tõusma, keelepaelad läksid valla... See noor mees kohe oskab. Mida? Naistega suhelda. Olen ennegi selle kingsepa juures käinud, teine kolleeg (ehk isa?) on samuti sümpaatne. Ma ei osanud selle julge pilgu alla olla nii, et silmad ei hakkaks kassikullana särama. Lihtsalt on hea tunne, kui komplimente tehakse ja märgatakse naise võlusid. Ma olin päevake enne mõelnud, et pole tükk aega sellist rõõmu tunda saanud, et keegi võõras kingib oma lahke pilgu ja sõna minu naiselikkusele. Olge te tänatud, kes te maailmas naisi oma tähelepanuga paitate, vaid nii õpime oma ilu vastu võtma. Ilusat emadepäeva!

Madame Bovary

Prantsuse 19. sajandi kirjanduse igihaljas tähtteos, esmailmumisel ebakõlblussüüdistusega autorile kohtuprotsessi kaela toonud romaan on pealispindselt vaadates banaalne lugu provintsiarsti nägusast naisest, kes pettub juhmivõitu mehes, rikub abielu, laostab perekonna ja lõpuks mürgitab end... ...sügavamas mõttes aga sõgeromantiliste unelmate ja lääge argielu igavese konflikti klassikaline jäädvustus. Selline on siis raamatututvustus, mille võib leida raamatu kaane siseküljelt. Eks ta ole küll esmapilgul selline kerge lugemine ja ta ongi- tegevused viivad raamatu lugemist suht ruttu edasi. Kuid ometi on teos hästi, elavalt ja ülevalt kirja pandud. Läbielamised on tõetruud nagu toimuksid minu enda silme all. Ei ole häid ja halbu tegelasi, igaüks otsustab ise, kes millisele positsioonile lõpuks jääb. Emma jaoks on tema abikaasa Charles Bovary tüütu, ebaatraktiivne ja lausa vastand tema kujutlusele mehest, kes võiks ta õnnepaleese kindlalt tüürida. Ja ta ise? Ta rikub abielu, lendab mõtet...